.

Nüüd taas asusin kirjutama. Ma ei tea küll miks aga mul alati vaja seda inspiratsiooni. Seda inspiratsiooni mida õhkab Wolf girli blogist ja ma kuidagi tunnen kui õnnelik sa oled. Mul on nii hea meel. On vahemaad küll pikad, aga ei saa parata sinna midagi. Palun aga vabandust, et kustutasin endised sissekirjutised ära. Ei tundnud, et need minu omad oleks või minu kohta käiks. Nagu aasta otsa juba on olnud. Imelik.

Imelik kui palju inimesi on siin ilmas, kes ei mõista, et nende uudishimulik pilk võib haavata.

Pean veel ära ootama Oktoobri lõpuni, siis ehk saab natuke aimu mis minuga toimub. Äkki ongi epilepsia, kes teab. Aga seniks, pean töö leidma. Ei ole raha millega see kuu enam oma üüri maksta. Kool ka ei osanud midagi öelda ega arvata ja laenu enam see aasta neil ei ole. Jama lugu.

Aga jah, eks pressime edasi ja näeme. Mul on vahel olnud paar mõtet, et kui teeks sulle üllatuse. Ei tea mis nägu sa teeks.

Vähemalt on mul praegu ilusad juuksed.

Banaanikook peaks kohe kohe valmis saama. Lõhnab küll keelt alla viivalt. mmm