kolmapäev, 28. aprill 2010

sulle



Tere taas mu kallikene,
mesimummude kodupaik....
Su juured suuremad on nüüd,
ning su embus...nii hea..

Kord kui elasin su süles
sul rääkida sain kõik.
Sõnadega või mitte,
aga ikkagi kõik..

Kord su naerust toitusin
meeltesegadusest tingimata.
Kuulasin su ausaid mõtteid,
kuid nüüd...nüüd meil enam ei vea...

Nüüd tahan sul öelda, et oled mu arm,
su embusse soovin ma veel ja veel
mis sest, et nüüd on hilja
meil andestada möödunu see...



1 kommentaar:

Laura ütles ...

Aitäh, et su sõnad nii kaunid on ja kuigi nad on kurvad, teevad nad mu südame rõõmsaks...
Ma naudin tänast hetke, sest ma tean, et kord naudin ma taas seda hetke, kus me teineteisel olemas oleme, someday...